Killukesi Kadri maailmast

By: kadriko

sept 28 2010

Rubriik: muusika, toas

1 kommentaar

Oma esimese klaveri ea kohta puuduvad mul andmed, kuid seda võin kinnitada, et pill on vähemalt pool sajandit vana. Häälde teda enam kahjuks ei saa, kuid mängida sellel aitab küll. Mäletan, et klimberdasin selle taga juba päris pisikese tüdrukuna, kui klaver elas veel Pärnus vanaema-vanaisa juures. Siis nimetasin klahve mustadeks ja valgeteks “klimpideks”. Mäletasin, et mingi k-tähega sõna oli, aga klahv tundus kuidagi ülemäära keeruline, et meelde jätta.

Kui pilti hoolega uurida, on näha, et klahve on mängija poolt soditud. Kuigi pilli taga alustas klaveriõpinguid minu ema ning õdegi on kauem kui hetkeks selle taga istunud, on sodimine vist suuremalt jaolt minu teene, et ikka meeles püsiks, kus need do-d ja re-d ja mi-d asuvad.

23.01.2010 11:15